Tüdruk istub üksinda pimedas toas, kammib oma juukseid, ise põrnitsedes arvutiekraani. Silmad on täis valgunud valupisaraid, mis tulevad südamest, hingepeeglist, armastusetoast. Ta tõmbab kammi järjest tugevamini läbi juuste...pisarad voolavad üle põse, jättes järele musta juti. Kuid, ei ühtegi grimassi..mitte ühtegi häält.. kui üks hetk kamm kukub käest ja tüdruk variseb lauale hakates kogu hingest nutma. Ta kuuleb samme ja tõmbab värsevate kätega üle näo, silmade, pühkimaks viimsed kurbuse märgid. See on ema: " Kas sa nutsid?"..."Ei, see ei olnud mina, telekast" Kuid ta teeb, et see oli vale, kuid samas teab, et tal ei ole õigust nedele pisaratele, see on ta enda süü. Tekkib küsimus, mis seal arvutiekraanil oli?
Seal oli tema armastatust pilt, kuid seal fotol oli ta koos kellegi teisega...kellegiga, kes ta teeb õnnelikuks. " Enam ma ei nuta, ei !"...mööduvad aastad, kui tüdruk naaseb oma lapsepõlve koju ja teeb oma vana, tolmunud arvuti lahti. Loeb vanu kirju ja leiab selle pildi. Ajalugu kordub ja tüduk puhkeb nutma kogu hingest nagu tol ajal, kui oli pisike plikake. Aeg ei paranda haavasid see on vaid sõnakõlks...

Patīk