Olen kaugel su pidust,
loen siiski ennast seal.
Näen õnnitlejaid edust
end upitajaid veel eal
palumas ja ootmas
Su andestust ehk koitmas
neil kinnismüüride peal.

niõnda aastad ja päevad,
liikunud kaua elus,
kuid paigalseis nad näevad
ei korrata me elus
las hüüavad siis kõrbes
valusalt meite hääled

vastust vaid hinges karmeis
tundvad mu kaunid sääred.
Kuhu tõttad ja ruttu
äkki kadunud uttu
on minu kaunis mileedi
kes vajunud on tuttu

mu unelmate naine,
mu õitsev kaelakee laul.
Mu kaunis, ebamaine,
mu lõputult armas ......

Patīk 6