[usernames]'s blogs

-----

Teiste silmis oleme 2 vanamutti,
kes lükkavad kingad jalast, viskavad kandekotid maha,
söövad surmavas annuses koogikesi.
Aga TEINETEISE jaoks oleme me meie ise,
aastate möödudes natuke kannatada saanud,
kuid siiski need samad tüdrukud,
kes mänguväljaku müüril istudes kommikotti jagasid,
meid ei takista ei kortsud, prillid ega hõbedased juuksed.

      Laupäeva hilisõhtul tuleb mulle ootamatu külaline. Ajame veidi juttu ja lähme puhkama, sest ta tuli mind kaasa kutsuma seiklema. Kuna meeldib sõita ja aega oli ka, siis loomulikult olin nõus.
      Hommikune ärkamine ja teeleasumine võtab veidi kauem aega kui planeeritud aga lõpuks võtame suuna Lehtse peale. Sain aru, et sealt tuleb peale võtta Antsu poeg Margo ja veel keegi naine.
      Tegelikult jõudsime välja Rabasaarele. Margo kutsub isa tuppa, minu aga saadab varju alla istuma, kuhu ma aga ei jõuagi. Minu tähelepanu köidavad joonistused, mis on maja seinale kinnitatud. Seal oli näha igas vanuses laste ja täiskasvanute loomingut. Ja imelik oli see, et tavaliselt võin arvamust avaldada vormis, et jah, on küll ilus looduspilt jne. Ütleme nii, et kunstist ei taipa ma midagi. Seekord aga üritasin meeleheitlikult aru saada, mis on nende joonistustega öelda tahetud ja mida kujutatud. Nii eriskummalised olid need pildid.
    Siis aga tuli Margo ja ütles, et mine ka tuppa isa ja Valve juurde- seal räägitakse sind huvitaval teemal. Läksingi, teretasin ja jäin ootama, mis edasi. Mulle pakkus laua otsas istet üks vanem naine. Tõmbasin tabureti ligemale, istusin. Ja ometi ei tundnud ma enn

Igaüks, kes aitab ja hoolib
ja toetab,
oma südant raashaaval
laiali poetab;
need killud ei kulu,
ei kao jäljetult ära-
andmisrõõmust sünnib
andja sees SÄRA,
selle valgel saab kasvuhoo
HINGERIKKUS,
mille tulem on lihtne:
INIMLIKKUS

Ühel õhtul jutustas üks vana indiaanlane oma pojapojale võitlusest, mis käib inimeste sees.
Ta ütles:"Mu poeg, lahing käib meis kõigis kahe hundi vahel. Üks on kuri. Selles on viha, kadedus, armukadedus, kurbus, kahetsus, ahnus, upsakus, enese haletsus, süütunne, vimm, alaväärsus, valed, kõrkus, üleolek ja ego. Teine on hea. Selles on rõõm, rahu, armastus, lootus, selgus, tagasihoidlikkus, lahkus, heatahtlikkus, empaatia, suuremeelsus, tõde, kaastunne ja usk."
Poiss mõtles öeldu üle natuke ja siis küsis vanaisalt: "Aga kumb hunt võidab?"

Naise südameni jõudmisel või maailma täielikul mõistmisel pole olulist vahet. Mõlemad suhted, seksuaalne ja maine, vajavad kaosest väljatulekuks ning armastuse võidutsemiseks tundelisust,vahetut ja sügavat seost ülima tõega.
Nii naine kui ka maailm on ettearvamatud.Sageli tõrguvad nad pakutavale vastu ning panevad su vastupanu proovile. Sama veendunult aga vastavad nad siirale abile,heatujulisele vabadusele ja järeleandmatule armastusele. Nad avanevad armastusele ning võtavad su vastu,et uuesti,olgu siis kohe või mõni päev hiljem ,vastu tõrkuda ja jälle sind proovile panna .Naisi ja maailma tuleb mõista esimesel korral,neid ei saa lollitada. Nad saavad aru,kui sa lihtsalt ringi tuuritad. Nad tahavad su tõelist palet näha.

David Deida "Tõelise mehe tee"

     Kui kass kõrgelt kukub, siis alati jalgadele.
      Aga kui võileib maha kukub, siis või vastu maad.
     Kui nüüd nööriga panna võileib kinni kassi kõhu vastu ja need kõrgelt kukkuma panna, siis- mis on tulemuseks?  Igiliikur!

Valge liblikas mustal asfaldil-
justkui karikakar leinariietel.
Kuigi karikakrad pole matuselilled.

Liblikas istus su kinga kõrvale juhuslikult.
Ta võinuks istuda ka su juustele,
kus ta vari oleks olnud
nagu auk valges lipus.
Sest praegu me alistume mõlemad.

Ära usu, kui öeldakse:
keegi jättis kellegi maha.

Lahkuminek on alati mõlemapoolne,
sa ju tead seda sama hästi kui mina.
Väljakangutatud kivist jääb maasse jälg,
ja kivi küljes on mullatükid
justkui puruks rebitud juured.
Maa kutsub kogu aeg lehte,
kuid leht langeb puult alles siis,
kui oks teda enam ei hoia.

Kas tead, mida näevad lahkujad,
vaadates teineteise silmadesse?
Nad näevad kuristikku.
Ja kuristikus lamab laip,
mille kohal tiirlevad kaarnad.
See laip on armastus-
või olgu ta nimi mis tahes.

Kui tunnete kevadine suurvesi
purustab kõik, mis jääb teele,
siis taastamistöödele tuleb
morn mees,
kelle nimi võib olla ka mõistus.

Kuid mälestused ei lenda
minema nagu see liblikas.
Samuti pole nad
vaid lilled värskel haual.

    Täna siis nägin teda, esimest liblikat sel kevadel ja see oli kirju. Palju aastaid olen näinud vaid valgeid ja kollaseid.
     Kas nüüd julgen loota, et tuleb midagi ilusat, midagi huvitavat? 
     Usuksin seda meeledi, kui vaid...
    ........ei peaks töötama nii pikki päevi ja ka nädalavahetustel. Aga naljaviluks hakkame kokku korjama kõiki sündmusi ja vaatame, mis buketi neist suve lõpuks saab.