----- Maandume lõpuks Müncheni lennuväljal.
Väljume lennujaama hoonest ja meid tervitab-SÕNNIKUHAIS!!! Ehtne elu lõhn, mis Eestimaal ammu unustatud.
Tee ääres on põllud, heinamaad, traktorid möllavad-elu käib täiega.
Olen oma elu esimesel kiirteel!!! Täiega lahe sõit ja seda on 240 km, kuni jõuame oma uude koju Lõuna-Saksamaale.
Küla on meie Orissaare suurune, aga siin on nad üksteise lähedal ja kannavad linna nime. Mäed on ümberringi. Kõik on viimase peal põnev.
Toa aknast on imeline vaade Heiligenbergi (Püha mägi) linnale. Vahel on ta ülal mäe otsas udus, vahel päikesesäras. Ainsan a paistab kloostri maja. Ikka sai siit alt vaadatud, et mis seal üleval küll olla võib?
Ühel vabal päeval võtsime kätte ja sõitsimegi bussiga ülesse. Mida kõrgemale, seda imelisem vaade oli. Linnakene on ilus, lilled igal pool. Nagu naisterahvale kombeks, sai kolatud mööda poode.
ja siis hakkasime jala koju tulema. Kõik 4,6 km laskumist, ei mingit tõusu- kui oma linna jõudsime, oli pidurisüsteem tuksis... Mõtlesin, et enam jala ei käi, aga jah, ära iial ütle iial... Aga nüüd on hea sinna mäe otsa vaadata-ikkagi-ma olen ju seal olnud!
Alususeks aitab, järjed tulevad, kui satun arvutisse ja kui viitsin kirjutada.
Üks väikene kohalik käibefraas: koristaja- putzfrau, koristama-putzima....
Teed kohe kadedaks selle kirjeldamisega.Vahel tõesti tekib selline tunne, et tahaks ka sinna, aga siis teine hääl käsib mul maha rahuneda, sest ega ei saa ju kõike, mida süda ihkab.
Sulle aga jõudu ja jaksu. Tubli oled.
Tahad tulla? Tööinimene Sa ju oled!
Anna teada, vahel ikka juhtub vaba kohta olema, aga siis pean pakkuma kindla peale.
Tööd peab tegema, aga muud asjad kompenseerivad jälle selle jura...
No-noh!? Nüüd laisaks läinud või, et ei viitsi kirjutada? Kirjuta aga kirjuta!;)
Ma nüüd töö inimene ikkagi!!!
Ja Sa võiksid ju mulle arvuti saata, siis istuks õhtud läbi messeris...