tahaks midagi head
mõne mõnusa kalli
armsamalt luuleread
mõne kirju õhupalli
hommikusuudluseid
õhtuid kaminavalgel
näha rõõmupisaraid
ta õhetavail palgeil
midagi veel palju
palju paremat tahaks
kõlab hüüatus valju
ei, õnn ei peitu rahas
Tiina Piirisaar
Ma armastusest
rääkida ei oska.
Liig tugev tunne
minu jaoks on see.
Mismoodi räägib tulest ohverdatu,
kes muutub tuhaks ohvritule sees?
Mismoodi anda mõistust liblikale,
kes meeletuna lendab lõkkesse?
Ma armastusest rääkida ei oska.
Su kätes olen
nagu mängukann.
Ja ometigi,
hoolimata kõigest,
ma pole eales
olnud elusam.
Öö sülle langevad pisarad,
öö sülle silmad kord kustuvad.
Öö süles on valu ja kannatus,
öö süles on lõpmata armastus.
Mu igatseva pilgu leiad keset
lagendikku, sinetavat lumejärve.
Viiv sulgub naeratuses,
loojangusse vaibub valguspeegeldus.
Meis soojus lainetab,
hetk jahutavat talvist loodust trotsib.
Mu silmadesse taas kord upud,
mõõtes aimamatut hinge, sügavust.
Su süles aegamisi helvestena sulan
kiirguses, kui ootel suudlust otsid,
jääkirmed piiskadena juustes
hingan sisse Sinu lähedust...
Kui ma enam ei suuda
kedagi armastada,
siis pole mõtet siin olla.
Siis pole valgust, siis pole pimedust;
pole rõõmu, ei usaldust,
pole lootust,ei kannatust;
siis pole õnne, ei õnnetust,
siis pole kirge, ei kirgastust,
pole vaeva, ei vallatust;
siis pole elu, siis pole valu,
siis pole mitte midagi.