Blog

Mu peas kummitavad näod,
valede valikute imearmsad näod.
Mind kiusavad mu enese teod,
mu unenägusi ütlemata sõna nägudega seob.

  Miski ei tundu õige,
see kõik on nii valesti.
Ei tea enam tõde,
mis sul ütlesin ei mäleta!
  See kõik sööb mind seest,
paistan surevana väljast.
Olen hääbumas vaikselt,
segaduses suureneb hirm.
  Olen kadumas, uppumas oma valedesse,
mu sõnad on tuhmumas kurjusesse.
Ma ei mõista enam ennast,
sest peas on tühjus ees!
  See kõik sööb mind seest,
paistan surevana väljast.
Olen hääbumas vaikselt,
segaduses suureneb hirm.

  Kirjutaks millestki ilusast,
kuust, tähatedest taevas,
kuid mida see muuta saab
kui armastus mind taas vaevab?
  Ei päeval või ööselgi
ma tema eest pääse.
Kui sukeldun töössegi,
teda ikka silme ees näen veel.
  Ta on muutunud mõtteks mu peas,
kinnisideeks mis ei kunagi kaoks.
Ja kui ta isegi teaks,
mida mina hetkel tundama pean!
  Nii ma siis mõtlen igal ööl taas,
et millestki ilusast kirjutama peaks,
kuid hommikuks silmad on maas,
kui sind kallis vaatama pean.
  Nii mu päev on mulle piinaks
ja see talveöögi rahu ei iialgi anna.
End mõelda siin võin heaks või halvaks,
kuid armastus su vastu  mul valu vaid annab!

 Ma  ei maga  kuigi öö ammu  mu akna  taga,
ma ei maga veel ei uinuda saa, pean unistama.
Tean, kus sa oled tean, et magad rahudult sa,
tean, et oled sünnitud ootama nagu olin ka  ma.
   Vajun unne ma poolunest veel unistan ja näen,
kuis kunagi meil kohtuvad käed.
Näen su roosasid susse näen käsi ja juuksed,
oma südames su sumbunud nuukeseid
ja kõike ja kõike.

Sind hüüan ma kuigi huuled ei liigu,
ei kuule saa kuigi karjumas ma.
Täna tean kuis kukkus kord kägu,
täna tean, mis on sinu nägu.
Täna ma enam tuuldes ei kiigu.

Tuul puhub mu ümber,
ta puhub mu peakohale musti pilvi,
varsti sajab kui ämber,
jõuan vaid mõelda kas unes või ilmsi,
olengi läbi märg.
Saaks vaid räästa alt katuse alla,
milleks ja miks just täna ja siin niimoodi kallab ?
Ah, küll homme juba paistab ehk päike
ja siis just kärgatab vali äike,
aeg võta relvad ja astuda viimased rajad,
on käes või tulemas kurjad ajad!

  Purjus Unistaja Kevade vaenulik lauluke.
Pühendan, kõigile kes on sunnitud kevadel grippi põdema!

  Mu hing kui katkine seinakell,
sest igakord kui parandada seda püüan.
kukkub kellapomm mul pähe.
  Kuid ka  hingel väärtusetul sel,
on eesmärk mille poole püüab,
kuid sellest veel on vähe.
   Ta elab enda kannatusest,
toitub minu silma vees
ning  rasvub ahastusest.
  Ta minust imeb viimast seest
ning kui valust pilt minemas on eest
mul magada ei lase.
   Ta on mu mälus õudukana  sööpin,
kõik just täna sinule mu kallis,
ma elan seda seinakella elus hallis.

  Südames kui vanaaegsel kellal vedru on end keeranud maha
ning kell nagu südagi jääb ajas taha.
Süda jääb kaugemale kellast, aega kus olime õnnelikud
nii mu südamest hellast, teen ise kartulipudru.
    Kellas oleva vedru võid uuesti keerata üles
kuid südameverdu katkised jubid mu süles
ei saa kunagi üksteisega kokku,
ei tunne nad eales armastust ,mis siis kui olid nad koos.
  Nii mu süda jääbki mineviku mälestustes uitama,
mõttetult kaotatud aegu tagasi nutma,
kuid mõistus pea edasi elama,
sest elu pööraselt edasi ruttab.
  Nii muutsidki mind südametuks,
lausun ühel sügisõhtul sulle,
Sind armastan samamoodi endiselt,
kuid see armastus kuulub vaid mulle.

  Tunnen kuis mind salaja jälgivad silmad,
kuis kuklasse põletamas auku on nad.
Need  merena  helkivad  silmad,
mind tihti nüüd vaatavad.
  Neis silmis peitumas õnn
on kellegi teise jaoks.
Nii kahjuks see on,
sest mina siit varakult kaon.
   Need silmad vist iialgi väsi,
ka unes jägivad mind,
mu nägu, mu huuli ja käsi,
kuid miks ei näe kunagi sind.
  Ühel kevade  kuumaval õhtul
siis kahjuks ma avastan,
ähmides seda hurmavat õhku,
taas nuttumaikus ahastan.
  Need silmad olid kord valed
ja valedeks saanud ka  nüüd,
sest nähes  su palet,
oli need  pilgud võõragi püüd.