Sina olid see, kes mu juurde vargsi tuli,
esmakordselt ehmatunult elust tundsid huvi.
Küsisid ja kuulasid ja tahtsid teada kõike,
ükshaaval eluraamatust kui loeksid lõike.
Aga ega aeg ei peatu, ta ei kuula soove,
ütleb, tal on pohhuij, kui tahad, mülkas koole.
Ajapiku nagu rong, mis kärarikkalt möödub
otsa sai su huvi, kui õunakook, mis söödud.

Taas. Ma ei kuule sinu häält.  nii vaikselt.
Taas. Ma ei tunne ära sind.    nii võõras.
Taas. Tahaks hoida sinu käest. nii õrnalt.
Taas, Mõtlen miks kõik nii küll läks, ei tunne ära su häält.
 

Patīk 14