[usernames]'s blogs
Sinu kaunid silmad magades mul isegi on meeles,
hoides kinni sinu kätest, kõik muu see läheb meelest.
Südamlikult rääkisid mida kogenud elus oled,
see lugu oli sinust, midagi head seal ei ole.
Võtsin sõbrana pihku sinu pisikesed käed,
tundes su juuste lõhna hoian vaos end kõigest väest.
Tahaks kallistada ,suudelda, enda vastas hoida sind,
no mida vi**u- see pole ju sõprus, segadust täis minu hing.
Ja kui mööda sai see aeg, mis nõnda õnnis, helge ,hea,
ei taha hommikul voodist tõusta, unenägudes on hea.
Seal ei väldi mind sa iial, tahad olla minuga,
sulen uuesti silmad, olen koos vaid sinuga.
Ja kui ühel päeval kohtasin sind läksid mööda silmad maas,
seisatasin sinu ette,…
See tabas mind, kui olin seal,
Ta vaatas mind,ma tundsin, tean.
Ma nuusutasin teda veel,
ta laskis nii, ohh ülim meel.
Ta oli lõhn mu sõõrme sees,
mu silmades ja südames.
Ma joobusin,mul oli hea,
ei valus hommikuti pea.
Mu haistmismeel on korras ikka,
kuid sõõrmeis tunnen nüüd vaid si**a.
Kadus lõhn , ehk naaseb veel?
Mind valdab kass, aroomne peer.
Rõõm on hetk nii ajutine,
piiratud, kastreeritud.
Tagajärjeks valuline,
noajälg kui lõigatud.
Hetk on viiv nii habras kaine,
tinasse kui valatud.
Vahel verd, on vahel sõdu
- pisaraidki valatud.
Otsid õnne ometigi,
satud rõõmu ajutisse
lubadused tühjad needki,
koridor viib kajutisse
Mida loodad, mida ootad?
Kaotaja sa niikuinii
võidurõõmu nopid korra,
kaotajaks jääd alati.
Sõnu olematuid tuulde loobitakse,
lubatakse taevast, öeldakse, et hoolitakse.
Räägitakse taga,sülitades maha,
unised ööd- miks ta ei maga?
Mustas taevas tähed, lihtsalt seal nad on,
ära nad ei lähe, see on nende jonn.
Näevad kõike pealt, nägemata alt,
see ei ole hea, hoia parem alt.
Vihahoos on teised, vihkamist täis rind,
nagu laintevoos lõksu jäänud lind.
Aimab ohtu ette, teab et lõpp on kurb,
aga igal asjal lõpuks lõpus surm.
Vahel, vedeledes arvuti taga,
on saabunud öö, kuid ma ei maga.
Melanhoolsusehood mind tabavad,
Ebakindlustunde tagavad.
Ei käi ma koolis, ei tööd ma tee,
Miks kurat seda vaja?Kus on õige tee?
Ei viici, ei taha, ei soovi, ei vaja,
Kõike seda pa**a, mis võtaks mult aja.
Kuid aeg on vaenlane, ta laseb mu maha,
Kui seda on palju, mul hakkab paha.
Siis tunne on si**, tuleb hingest mul rooja,
Kus on see Point, mis annaks mul sooja?
Kas sõda või rahu?Mis kannustaks mind?
Mul enam ei mahu, täis viha on hing.
Ei saagi miskit, tuleviku mul pole,
See kõik on nii ilus, et otsas on kole.
Sina olid see, kes mu juurde vargsi tuli,
esmakordselt ehmatunult elust tundsid huvi.
Küsisid ja kuulasid ja tahtsid teada kõike,
ükshaaval eluraamatust kui loeksid lõike.
Aga ega aeg ei peatu, ta ei kuula soove,
ütleb, tal on pohhuij, kui tahad, mülkas koole.
Ajapiku nagu rong, mis kärarikkalt möödub
otsa sai su huvi, kui õunakook, mis söödud.
Taas. Ma ei kuule sinu häält. nii vaikselt.
Taas. Ma ei tunne ära sind. nii võõras.
Taas. Tahaks hoida sinu käest. nii õrnalt.
Taas, Mõtlen miks kõik nii küll läks, ei tunne ära su häält.