Laialt langeb lund puudele,

orav hüppab rõõmsalt kuuselt kuusele,
jänes jookseb lumehangedes,
kuu särab kaunilt jõulupilvedes.

Jõululaupäev läheneb ja läheneb,
jõuluvanal aga habe sügeleb,
mida küll lastele kinkida,
omaette mõtleb ta!

Päkapikud kutsub kokku siis,
küsib, kes toob talle uusi mõtteid 5?
päkapikud vait kui sukad,
kas nüüd ongi jõulud hukas?

Kuid ega jõluvana alla anna,
tema lapsi hinges kannab,
kutsub appi metsaloomad,
kellel mõtted soojad!

Loomad abivalmis, head
ei nad kaota pead,
kingimõtteid tekib palju,
lastel jõulud helged tulgu!!!

Ilusaid Jõule!!!!

Armastus,jah,see on olemas,kuid
see peidab ennast kiivalt varju.
Ta ei tule su juurde kunagi ise,
ega ka siis kui teda kutsud.
Ja otsida teda pole mõtet,
ta end peita oskab hästi,
Ta teab millal teda vajad,
siis on ta sul olemas,
Kuid kunagi ei jää ta kauaks,
vaid ruttab edasi,
Sinu pisaraid vaadata võib,
sinu valu ta tajuda saab,
sinu igatsus temani jõuab,
ja ta tuleb taas,
sest selle kõige tekitaja ongi ta ise,
ja vastust kandma peab!!!

Kõnnib rahva hulgas, mis nagu
jõgi vajub kahele poole,
pilgus otsimine, vahib kord
ühele otsa, teisele,
kätest otsib, pilgust (kas selles on süda? ) ,
naeratusest (kas selles on õnn? ) ,
kulmust (kas selles on viha? ) .
Otsib sinitaevast, merelainest
rahutuna, ei tea isegi mida.
Lootus nagu rautatud ratas läbi savi-
veereb, ei jää kinni.
Kus on uus elu ,tulevik?
See oodatav ilmutus?
Uut viisi otsin- Autode mürinaist,
uut virvendust- laineharjal.
Uut kõnnakut,
uut keelt, mida veel keegi ei tunne
ega aimagi.

Kui midagi enam ei ole,

siis lootus ometi jääb
nagu õnnistus õnnetule,
nagu aegasid ühendav hääl.
Kui teed enam kuskil ei leia,
siis mõte kui suruks prao
läbi tumeda tünkliku seina,
lipsab välja ja kaob.
Tuleb tagasi linnutiivul,
nokas rohetav õlipuuraag
ja sa taas koged õnneviivu -
kuskil lainetes ootab sind saar.

Ärgata keset ööd

ja sirutada käsi,
tunda rõõmu lihtsalt puudutusest -
see on midagi,
millest ma eales ei väsi.
See on midagi,
mida raha eest osta ei saa.

Aastakümnete tagant
terendub
su huulte esmane pehmus,
esimene kutse
silmade salamaailma -
lõpmata selged virvendused,
õhulised ja õrnad.

See tunne
on nii hingematvalt suur,
et ei mahu mu sisse,
kipitab varbaotstes,
pitsitab kurgus
ja vallandub silmanurkadesse...
Tasa, tasa
sosistavad huuled:
"Mu armas..."

Kevad tuleb-, kevad läheb. Tuleb, läheb ära ta! siis kui lumi suland tuleb kevad jälle ka. kevadel on rõõmsad ajad, puudelehed, lilled. kevadel saab muru peal olla rõõmsalt seal.puudelehed kohisevad, tuuled sahisevad,merekarbid kohisevad sahisevad ka. ka kevadel linnud laulavad ilusat linnulaulu ja ka siis on vahva kui on kevad, talv, suvi, sügis, sest iga inimene teab ka kõige väiksem et kevad on ilus ja hea.

Mööda saab taas pimeduse aeg
saabub kevad koos päikesega taas
eks talv oli kõigile parasjagu vaev
päris kevad siis kui rohetab aas
ja lundki pole kuskil enam maas
rõõmu pakub sinilillede taevane ilu
mis sest kui väljas on vahest vilu
ahjus praadima ei pea me kilu
nüüd kevad on nii minu kui sinu.

KUI MAAILM ÄRKAB SÜNNIB TÕELINE IME,

SIIS SÜTTINUD VALGUS POLE ENAM IME
NII KAUNIS ON PÄIKE,KUI TA TÕUSEB
TAAS ON LUMMAVAD LILLED,MIS TÄRGANUD MAAST.
LAUSA HURMAV ON KEEL MIDA RÄÄGIVAD LINNUD
NII ROHETAVAD ON VAST ÄRGANUD KINGUD
SINAVALT SÄRAB JA VULISEB SOE VESI
MILLEST ILUS TÜDRUK OMA HOMMIKUSE UNE PESI.
NAGU KÕIK IMED NII LÕPPEB KA SEEGI.
KUI KAOB PÄIKESE VALGUS ON PIMEDAM VEELGI.